TEGEVJUHT
Ardo Asperk, Stoneridge Electronicsi tegevjuht
Stoneridge Electronicsi tegevjuht Ardo on õppinud elektroonikat Tallinna Tehnikaülikoolis (TalTech) ja lõpetanud hiljem Tartu Ülikooli strateegilise juhtimise magistriõppe. Tema sõnul peab elektroonikaettevõtet juhtides teadma elektroonika üldpõhimõtteid, et mõista nii tootmist kui ka arendusmeeskonna väljakutseid. Ardo soovitab noortel õppida elektroonikat, sest siis on tuleviku töö kindlustatud.
Millised on sinu tööülesanded?
Minu vastutada on Stoneridge’i Eesti üksuse igapäevase toimimise tagamine ning pikaajalise strateegia väljatöötamine ja elluviimine.
Lihtsamalt öelduna pean veenduma, et kogu üksuse umbes 270 inimest saaksid oma tööd teha kõige efektiivsemalt ja paremini. Väga suureks osaks on kommunikatsioon nii üksuse sees ja korporatsiooni tasandil kui ka infovahetus kontaktidega väljaspool ettevõtet.
Milline näeb välja sinu tööpäev?
Tööpäev algab tavaliselt ärkamisega kella kuuest, jõudes kontorisse umbes kaheksa ajal. Esimene vaade on tootmise pulsi tunnetamine – kas tootmine töötab normaalselt, st kas peamiste tootmisliinide esimese vahetuse algus on kulgenud tõrgeteta, või kui tõrkeid on esinenud, siis kas tugimeeskonnad on reageerinud adekvaatselt.
Kuna nädalapäevad on erinevad, siis olen üritanud grupeerida päevade sisu vastavalt teemadele. Esmaspäev on planeeritud nädala fookuse selgitamiseks, teisipäev osakondade koosolekuteks, kolmapäev kodukontori päevaks, neljapäev on finantsfookusega ja reede on tavaliselt sisustatud enda meeskonna 1:1 koosolekutega ning tehase kommunikatsiooniga.
Kuna Stoneridge on USA ettevõte, siis tavaliselt ärkab kell 15 teises ajavööndis korporatsiooni juhtkond ja vastavalt sellel toimuvad globaalsed koosolekud, mis lõppevad tavaliselt kuue paiku õhtul.
“Tuleviku asjad, mis suudavad inimkonna arengut toetada, on meeletu väljavaatega, ja hea on kasvõi vähegi aru saada, kuidas elektroonika töötada võiks.“
Mis on sinu töös enim rahuldust pakkuv?
Enim pakub rahuldust, kuidas inimesed ja tehas tervikuna kasvab ning areneb – nii orgaanilise kasvu mõttes, ehk toodete arvu ja käibe, kui ka teadmiste ja protsesside stabiilsuse osas. On uhke tunne, kui kolleeg areneb praktikandist tõsiseks eksperdiks globaalsel tasandil.
Millised on sinu töös suurimad väljakutsed?
Eks erinevaid frustratsiooni allikaid on suurtootmises palju, kuid kõige suurem väljakutse on näha ja aimata ette tulevikku ning sellest lähtuvalt luua üksuse strateegia. Väljakutse on sealjuures ajaraam, sest tulevikuplaane tehes ei ole füüsiliselt käega katsutavat tulemust.
Milliseid oskusi sinu töö nõuab?
Elektroonikaettevõtet juhtides on vaja teada elektroonika üldpõhimõtteid. Kasuks on tulnud tehnikaülikooli taust, kuna see aitab teemas kaasas püsida näiteks arendusmeeskonna väljakutsetel trükkplaadi EMC testide puhul. Samuti on masstootmise ettevõtte puhul oluline arusaamine protsessidest ja püsivus pikaajaliste tulemuste planeerimiseks. Kindlasti on vajalik kommunikatsiooni- ja suhtlemisoskus. Juhile on oluline ka nõudlikkus enda ja teiste suhtes, et saavutada ettevõtte pidev areng.
“Elektroonika on igal pool meie ümber ja see valdkond areneb nii tohutult kiiresti, mistõttu see ongi põnev.“
Kaua oled sel erialal töötanud?
Olen töötanud elektroonika valdkonnas alates koolipraktikast 2004. aastal, kui alustasin testiinsenerina, kus testisin igapäevaselt elektroonika koosteseadmeid. Stoneridge’is olen hetkel töötanud kokku 17 aastat, neist viimased seitse aastat Eesti üksuse tegevjuhina.
Mida sa oled õppinud?
Lõpetasin TalTechi elektroonika eriala bakalaureuse ja Tartu Ülikooli strateegilise juhtimise magistrantuuri. Olen omandanud nii tehnilised teadmised alates Gaussi jaotusest matemaatikas ja inimese närvivõrkude ülesehitusest biomeditsiinis kuni inimsuhete psühholoogia ja strateegia loomiseni ärijuhtimises.
Miks otsustasid just elektroonika eriala kasuks?
Väikse lapsena oli tohutult paeluv vaadata, kuidas kineskoopteleviisori kanalivaliku mooduli kontakte tohutu suure kustutuskummiga puhtaks nühiti ning kuidas vahvad lambid vaikselt pinisesid. Veidi vanemana elektroonilist kella avades tabasin, et mingi “tablett” piniseb häirivalt… Mõeldud-tehtud! Komponent sai tangidega välja lõigatud ja pinin lakkas. Olin uhke. Kahjuks otsustasid kella numbrid, et võivad nüüd vabalt suvalises suunas ja suvalise kiirusega vahetuda. Vanemad kandsid selle kella maha.
Laiemas vaates: elektroonika on igal pool meie ümber ja see valdkond areneb nii tohutult kiiresti, mistõttu see ongi põnev. Tulevikuvaateid ei oska keegi isegi ette kujutada. Potentsiaal on tohutu arvestades, et kui tegin omal ajal otsuse elektroonikat õppima minna, siis kujutasin tehnoloogilise saavutusena ette mobiiltelefoni. Nüüd võin nutikodus lihtsalt tolmurobotile öelda, et tee tuba puhtaks. Tuleviku asjad, mis suudavad inimkonna arengut toetada, on meeletu väljavaatega, ja hea on kasvõi vähegi aru saada, kuidas elektroonika töötada võiks.
Miks soovitaksid noortele minna õppima elektroonikat?
Elektroonika on ÄGE. Siin on tohutu tulevikuperspektiiv, kuna elektroonika hulk igapäevaelus suureneb iga hetkega, nii et tuleviku töö on kindlustatud. Samuti on elektroonika kui valdkond tohutult lai – alates komponendiinsenerist ja PCB disainerist kuni tootmisprotsessi insenerini. Samuti on sealt võimalik edasi areneda nii tarkvara kui ka automaatika poolele, ja minu puhul näiteks juhtimisvaldkonda.
Käisin kooliõpilastele ettevõttest rääkimas ja võtsin näidisena kaasa videomaterjali kontrolleri trükkplaadist. Uhke ja hea oli näidata Eestis arendatud 1600 komponendiga 17-kihilist plaati, mis on kokku surutud umbes 20 cm2 pinna peale teades, et see toode hoiab tulevikus kokku nii mõnegi inimelu ja tohutult veokikütust ning riistvara.
