ROBOOTIKA JA TOOTEARENDUSE TUDENG
Jete Vilen, TalTechi robootika ja tootearenduse tudeng
1. Kuidas sai alguse sinu huvi elektroonika vastu?
Minu huvi elektroonika vastu tekkis üpris hiljuti. Olen lõpetamas TalTechis bakalaureust pigem mehaanika valdkonnas ning ausalt öeldes ei olnud mul kindlat teadmist juba noorena, et inseneeria on see, mida tahan õppida – olen alati olnud üpris impulsiivne ja lihtsalt üks päev otsustasin, et kas see või mitte midagi.
Teisel kursusel avanes mul võimalus liituda Solaride’i projektiga. Seal seisin valiku ees: kas liituda mehaanika- või elektroonikatiimiga. Lõpuks otsustasin elektroonika kasuks just seetõttu, et see oli minu jaoks täiesti tundmatu maailm. Mida rohkem ma õppisin ja uurisin, seda enam sain aru, kui palju ma ei tea ega mõista.
Elektroonika on valdkond, kus õppimine ei lõpe kunagi ja just see teeb selle põnevaks. Kui mehaanika seondub minu jaoks suurte ja jõuliste süsteemidega, siis elektroonika on vastupidiselt täpne, peen ja detailne. Need kaks on oma olemuselt väga erinevad ja just see kontrast muudabki elektroonika huvitavaks.
2. On sul mingi projekt mille üle oled uhke?
Solaride’is kui ka Milremis veedetud praktika möödudes saan siiski öelda, et olen elektroonika valdkonna standardite järgi veel üsna võhik. Elektroonika on minu jaoks seni veel veidi abstraktne ja keeruline maailm, aga just seetõttu põnev.
Üks projekt, mille üle ma hetkel kõige rohkem uhkust tunnen, on meie Solaride’i auto rooli roolinuppude ja rooli master trükkplaatide disain. Rooli master-plaadi ülesanne on tuvastada nupuvajutused ja suunata info edasi auto “ajule”, samuti annab see ka toidet rooli nuppude “slave” plaatidele, rooli nupud ise aga võimaldavad püsikiiruse hoidmist, selle muutmist kui ka suunatulede tööle panemist. Lisaks sain ka nuppude mehaanilise osa ise välja töötada ja nende disainiga tegelen ka praegugi. See ei ole tehniliselt kõige keerulisem elektroonikaprojekt, aga just see, et sain kombineerida elektroonikat ja mehaanikat, tegi selle minu jaoks eriliseks. Plaatide disainimine on minu jaoks üks huvitavamaid aspekte nende arendamise juures – näiteks on ühel plaadil kujutatud mind animeeritud tegelasena ja teisel minu kursavenda Sanderit, kes kogu rooli disainis – see isiklik seos teeb asja eriti armsaks.
Ma tunnen, et olen praegu pigem “jack of all trades, master of none”, aga see teekond on just see, mis mind motiveerib. Elektroonika on kindlasti ala, millega tahan edasi tegeleda ja süvitsi minna, et lõpuks aru saada, mis mind selles valdkonnas päriselt köidab.
3. Mis teemad sulle huvi pakuvad? Mida sulle meeldib vabal ajal teha?
Ma ei pea end päris tüüpiliseks või stereotüüpseks inseneriks – ma ei lähe koju, et asju lahti võtta või tehnikaalaseid YouTube’i videoid järjest vaadata. Nii paljus olen kindel, et elektroonikas pakuvad mulle huvi just väiksemad ja täpsemad detailid, mitte mingid suured elektrisüsteemid. Mulle meeldiks tegeleda pigem väikeste komponentide disaini ja arendusega ehk asjadega, mis nõuavad rohkem peensust ja loovust.
Vabal ajal, niipalju kui seda kooli ja projektide kõrvalt jagub, veedan ma meelsasti aega pere ja sõpradega. Olen väga sotsiaalne inimene ja naudin seda, kui saan aega veeta teiste inimestega, olgu selleks kasvõi töö tegemine. Hetkel on suur osa ajast seotud lõputöö ja Solaride’i valmistumisega Bridgestone World Solar Challenge’iks, nii et tööd jagub kuhjaga. Aga üle kõige naudin lumelauasõitu, reisimist, koomiksite lugemist ja multikate vaatamist –
need aitavad mul täiesti välja lülitada ja patareisid laadida.
4. Mida sa tahaksid tulevikus teha?
Ma kipun arvama, et kuulun nende “igaveste tudengite” hulka – praegu ei tunne ma veel, et oleksin päriselt valmis täiskohaga tööellu sukelduma. Selle asemel unistan ma hetkel magistriõpingutest välismaal, eelistatult mehhatroonika valdkonnas. Tahaksin ühendada oma huvi elektroonika vastu sooviga avastada maailma ehk siduda enda jaoks tehnoloogia, reisimise, loovuse ja teadmistejanu.
Usun, et avatud insener on hea insener – keegi, kes on näinud maailma, töötanud eri kultuurides, saanud teadmisi mitmetest valdkondadest ning oskab seeläbi lahendada probleeme loovalt. Pikas plaanis tahaksin jõuda selleni, et saaksin enesekindlalt öelda: “Ma olen insener.” Mitte ainult paberil, vaid ka tunnetuslikult – et mõistan, teen, arendan ja päriselt naudin seda, millega tegelen.
5. Mida on tehnoloogia õppimine sulle eluliselt sulle õpetanud?
Kui täiesti aus olla, siis tehnoloogia on mulle õpetanud, kui väike ma tegelikult olen. Mitte miski siin maailmas ei ole lihtsalt iseenesest tekkinud – keegi on selle välja mõelnud ja ellu viinud. Kõik, alates sõidukitest ja toodetest kuni kogu infrastruktuuri ja sidevahenditeni, on kellegi töö, teadmised, vaev, higi ja pisarad. Kõik luksused, mida tihti võtsin enesestmõistetavana said tähenduse.
Teisi insenere kõrvalt vaadates olen õppinud ja hakanud austama, kui palju inimesed pingutavad, et midagi päriselt mõista ja ära teha. See on õpetanud alandlikkust, aga ka püsivust, sest õppimine ei lõpe kunagi ja arusaamine tuleb samm-sammult.
Tehnoloogia õppimine on minu jaoks kummaline segu, sest ühest küljest lähevad kõik teemad järjest keerulisemaks mida rohkem neid uurida, sest näed aina rohkem igasugu lõputuid nüansse. Aga samas muutub see ka kergemaks, sest hakkad paremini märkama seoseid ja neid mõistma. See on õpetanud mind väärtustama protsessi, mitte ainult tulemust, sest mõistan kui kaugele ma tulnud olen.
6. Mis on su unistuste töökoht ja miks?
Ma ei saa öelda, et unistan tööl käimisest selle traditsioonilises mõttes – eriti sellisel kujul, nagu see meil eestlastel tihti välja näeb: elada selleks, et töötada. Pigem unistan vabadusest ja tasakaalust. Tahan ruumi ja võimalusi reisimiseks, õppimiseks ja lihtsalt elamiseks, et töö oleks osa elust, mitte kogu elu.
Soovin, et mul oleks töö, mis pakub piisavalt vaheldust ja kus ma ei peaks päevad läbi ainult arvuti taga istuma. Olen pigem käed-külge tüüpi inimene, kellele meeldib midagi reaalselt oma kätega teha ja ka näha, kuidas asjad valmivad.
Unistuste töökoht oleks selline, kus saan töötada inspireerivate ja ägedate inimestega, kus iga päev on natuke erinev ning kus ma saan koju minna tundega, et tegin täna midagi huvitavat ja päriselt olulist. Ma tahan, et mu töö looks väärtust – mulle endale, tiimile ja laiemalt maailmale. Inseneriks olemine on minu jaoks uhke asi ja ma tahan, et ka mu töökoht peegeldaks seda.
7. Kes on sinu eeskuju?
Ma ei oska välja tuua ainult üht eeskuju, sest neid on minu elus väga palju. Ja ma ei pea silmas mõnda internetis tuntud tehnoloogiainimest, vaid neid, kes on päriselt mind mõjutanud ja mu kõrval olnud.
Esiteks kindlasti mu vanemad, kelle toetuseta ei oleks ma võib-olla kunagi inseneeria juurde jõudnud. Siis mu sõbrad – nii need, kes ülikooli kõige raskematel hetkedel mind kümne küünega kinni hoidsid, et me koos lõpuni jõuaksime, kui ka need, kellega sain vahepeal lihtsalt hinge tõmmata ja koolimõtetest puhata.
Eriti suure tänutundega mõtlen ma oma Solaride’i perekonnale. Seal on inimesed, kes on õpetanud mind mugavustsoonist välja astuma, tähistanud minuga koos nii väikseid võite kui ka suuri läbikukkumisi. Ja siis on veel need insenerid ja tiimikaaslased, kellelt olen õppinud rohkem kui ühestki loengust, kes on jaganud oma teadmisi ja aega ja kelle tasemele tahaksin üks päev ka ise jõuda.
Ma soovin ka ise olla selline inimene, kelle peale saab loota, kes on asendamatu nii tiimis kui sõbrana, ja kelle kõrval on hea kasvada.
8. Miks soovitaksid noortele minna õppima elektroonikat?
Elektroonika on valdkond, millel on üsna järsk õppimiskõver – vahepeal tundub, et iga samm edasi toob kaks sammu tagasi. Aga tegelikult pole see nii hirmus, kui esialgu paistab. Sageli arvatakse, et inseneriks sünnitakse, et justkui peab olema mingi eriline matemaatika- või füüsikageenius. Mina usun vastupidist: inseneriks õpitakse. Ja just neid insenere, keda maailm praegu vajab, ei iseloomusta mitte tugevad reaalained, vaid hoopis loovus, uudishimu ja julgus mõelda kastist välja.
Elektroonika on ääretult lai ja mitmekesine ala, see tähendab, et igaüks leiab siit midagi, mis teda päriselt huvitab. Töövõimalusi ja arengusuundi on palju ning insenere vajatakse alati. Minu jaoks on väga oluline ka naiste suurem esindatus tehnoloogiavaldkonnas. Olgu see ülikoolis, Solaride’is või praktikal Milremis – kõikjal olen näinud, et naisi on selles valdkonnas ikka veel liiga vähe. Samas on minu kogemus olnud väga toetav ja julgustav. Kõik inimesed, kellega olen kokku puutunud, on olnud abivalmid ja innustavad, seega kellegi peale altkulmu ei vaadata. Sellepärast julgustan eriti tüdrukuid ja noori naisi seda teed proovima.
Elektroonika ei ole lihtne, aga ta on seda väärt.
