Ühe eesti noormehe teekond Apple’isse
Stefan Saar, kvaliteediinsener
Kust tekkis sinu huvi elektroonika ja inseneeria vastu?
Juba lasteaias, kui pidime kirja panema, kelleks tahame saada, mõtlesin veidi ja kirjutasin: “leiutaja”. Esimene inspiratsioon võis olla Lotte. Hiljem tuli “Mythbusters” ja lõpuks, 12-aastaselt, hakkasin kodus vanu kõlareid lammutama ja iPhone’i ekraane ise vahetama. Ilmselt mängis siin rolli ka mu isa, kes on inseneriharidusega ja võttis mind sageli kaasa igasugu asju parandama. Huvitusin elektroonikast tõsisemalt siis, kui hakkasin töötama oma esimeste elektrimootorite ja sensoritega. Siis sain aru, kui palju ägedaid asju saab elektroonikaga leiutada ja ehitada.
Mis pakub selle eriala juures enim rahuldust?
Kõige suuremat rahuldust pakub hetk, mil oled nädalaid vaeva näinud projektiga, kus kõik osad eraldi töötasid, aga kokku pannes ei toiminud… ja siis lõpuks, see esimene kord, kui kõik hakkab koos tööle ja toimib edukalt. See on dopamiinipauk, mida mujalt ei saa.
Kuidas sattusid Krakulisse? Mida seal tegid? Mida õppisid?
Otsisin parasjagu suveks praktikat ja osalesin MELT innovatsioonifoorumil, et suurendada oma võimalusi ja luua tutvusi. Seal kuulsin laval rääkimas Krakuli tegevjuhti Kristjan Tozenit, kes jättis väga sümpaatse mulje, nagu ka Krakuli tegemised. Kirjutasin talle ühel päeval külmalt e-kirja, vist ka operatsioonijuhile. Üsna pea toimus meil videokõne, millest sai intervjuu ja mis viis mind Krakuli kontorisse kohtuma. Jagasin oma kooliprojekte ja tegemisi ning pärast kohtumist oligi praktikakoht olemas.
Krakuli kogemus oli suurepärane – firma oli piisavalt väike, et säilis perekondlik õhkkond, kuid tiime oli mitmeid. Töötasin igas tiimis mõne nädala. Mehaanikainseneeria tiimis koostasin uue kliendi esimese toote korpuse joonised. Elektroonikatiimis õppisin alguses jootma mikroskoobi all, hiljem koostasin vanale trükkplaadile uued tootmisfailid nullist programmiga Altium. Aitasin ka veidi veebilehe optimeerimise ideede kallal turundustiimiga. Tarkvaratiimis programmeerisin oma elu esimese sensoridraiveri. See oli meeletult väärtuslik kogemus – kõik olid väga sõbralikud ja toetavad. See polnud lihtsalt firma, vaid pigem üks suur suguvõsa.
Kuidas nägi välja sinu teekond Apple’isse? Mida huvitavat saad sellest kogemusest rääkida?
Teekond Apple’isse oli väga ootamatu. Olin saanud juba mitmelt väiksemalt idufirmalt eitavaid vastuseid ja olin juba lootust kaotamas. Apple’isse kandideerimine tundus tol hetkel täielik ajaraiskamine. Siiski, mu klassivend, kellega jagame Apple’i fänlust, saatis mulle töökuulutuse Iirimaale ja soovitas kandideerida – vaja oli vaid CV üles laadida.
Mõtlesin, et kui ei proovi, on kindel ei; kui proovin, siis on vähemalt mingigi võimalus (kasvõi 0.00000000000000001%). Kui sain kutse esimesele intervjuule, olin šokeeritud – see oli senise elu suurim võit. Esimene intervjuu oli pigem vestlus mu motivatsiooni ja varasemate kogemuste üle, tehnilisi küsimusi ei esitatudki. Minu kirg Apple’i vastu paistis tugevalt välja ja see viis mind teise intervjuuni.
Teine intervjuu oli tehnilisem ja toimus juhtivtöötajatega. Tundus, et see läks halvasti, aga lõpuks valiti mind siiski välja – 200 kandidaadi hulgast valiti üks, ja see olin mina. See tundus nagu unenägu.
Apple’is töötamine oli tohutu kogemus. Olin kvaliteediinsener ja puutusin kokku umbes kümne erineva inseneritiimiga, alates tootmisliinidest kuni tootedisaineriteni. Juba teisel kuul lennutati mind tehasesse uut protsessi üles seadma. Lisaks igapäevatööle sain teha ka oma innovatsiooniprojekti, mida esitlesin hiljem Apple Parkis, Silicon Valleys. See kogemus oli – väga tagasihoidlikult öeldes – KREISI. Loodan sinna peagi naasta.
Millisena näed inseneride rolli ühiskonnas?
Insener on looja. Kui keegi küsib, kui tähtis on inseneeria, palun tal vaadata enda ümber ja nimetada üks asi, mille loomises pole olnud inseneri käsi (peale looduse) – võimatu. Insenerid on kõige alus: nemad mõtlevad, disainivad, teevad ja loovad. Ilma insenerideta poleks me muud kui koopainimesed… või isegi vähem, sest isegi nemad ehitasid tööriistu. Insenerid on loonud kõik, mida kasutame, mille najal elame ja mida vajame. Nad on igal pool. Ühiskond ilma insenerideta oleks endiselt puu otsas.
Mida ütleksid julgustuseks noortele, kes kõhklevad, kas ja miks asuda õppima elektroonikat?
Elekter ja elektroonika ümbritseb meid kõikjal. Elektroonika on sild digitaalse ja füüsilise maailma vahel. Elektriinsenerina on tulevik sinu kätes – elekter ei kao kuhugi, selle osatähtsus aina kasvab. Kui elekter kaoks, variseks enamik ühiskonnast kokku. Seega – palun, aita meil tagada innovaatiline tulevik ja vali elektroonikaõpe.
Isegi kui sa ei taha sellele terve elu pühenduda, on insenerina sinust suur puudus ka muudes valdkondades, kus on vaja loogilist mõtlemist või natuke matemaatikat – alates ettevõtlusest kuni panganduseni.
