GPV Estonia vanemdiagnostik Laur Pärn tegeleb igapäevaselt keerukate elektroonikarikete tuvastamise ja lahendamisega. Tema töö nõuab süsteemset mõtlemist ning oskust leida lahendusi ka kõige keerulisematele probleemidele. Laur usub, et elektroonika on väärt eriala õppimiseks, sest see aitab mõista meid ümbritsevat tehnoloogiamaailma ning annab võimaluse oma ideid päriselt toimivateks lahendusteks vormida.
Millised on sinu tööülesanded?
Meie tootmises valmistatakse kliendi soovidest lähtuvalt tooteid alates trükkplaadikoostudest kuni täielikult komplekteeritud ja müügikõlblike mooduliteni. Mida kaugemale liigub toode tootmisprotsessis trükkplaadikooste tasemest, seda rohkem tootmisprotsesse ja teste tuleb sellel läbida, et tagada kvaliteet ja töökindlus. Minu tööülesanded hõlmavad tootmistestidest välja kukkunud elektroonikakoostude keerukamate rikete tuvastamist, põhjuste analüüsimist ja parandamist.
Aeg-ajalt tegelen ka kliendilt tagasi tulnud reklamatsioonitoodete analüüsiga, et selgitada välja rikete põhjused ja vältida sarnaste probleemide kordumist tulevikus.
Lisaks vastutan oma meeskonna kompetentsijuhtimise eest, et tagada ühtlane teadmiste ja oskuste tase vastavalt töötajate kvalifikatsioonile ning toetada nende erialast arengut.
Mida sa oled õppinud? Miks otsustasid just selle eriala kasuks?
Erialavalik ei tulnud minu jaoks lihtsalt, esialgu tahtsin elektriala õppima minna, kuid olles võrrelnud selle ja teiste erialade õpiväljundeid, otsustasin hakata otsima midagi elektroonikavaldkonnast. Elektroonikamaailm on väga lai ja valdkondi, millele spetsialiseeruda, väga palju. Alustajale võib see kõik üsna kirju tunduda ning ka minul oli alguses keeruline otsustada, millisele suunale keskenduda.
Seetõttu valisin õppimiseks mehaatroonika eriala, kuna see sisaldas mitmeid mind huvitavaid teemasid: elektroonikat, automaatikat, mehhaanikat ja praktilist probleemilahendust. Õppisin seda eriala kaks aastat ning lisaks erialastele teadmistele sain seal ka palju praktilisi oskusi, mis on osutunud kasulikuks ka väljaspool igapäevast tööd, näiteks elektri, joote- ja keevitustööde kogemust, programmeerimist ja arvutijoonestamist.
Milline näeb välja sinu tööpäev?
Päev algab kell 6 hommikul, seitsmeks olen tööle jõudnud olenevalt ilmast kas jala, rattaga või autoga.
Hommikul saan ülevaate ööga parandusse kukkunud toodetest, seejärel määratakse neile prioriteedid vastavalt sellele, kui kiiresti on vaja toode tootmises edasi suunata või kliendile välja saata. Päeva esimeses pooles tegelen peamiselt kõrgema prioriteediga toodete rikketuvastuse ja analüüsiga, hiljem saan keskenduda reklamatsioonidele ja vähem kiireloomulisetele töödele.
Rikketuvastuse aluseks on testilogi, millest on võimalik tuvastada testisammud, mille tõttu toode testis läbi kukkus. Selle põhjal alustan vea täpsemat analüüsi oma töölaual taga. Lihtsamatel juhtumitel on põhjuseks jootumata ühendus või tinasillast tekkinud lühis, kuid enamasti nõuavad rikked põhjalikumat analüüsi, erinevate mõõteriistade kasutamist ja sammhaaval järelduste tegemist ning võimalike juurpõhjuste välistamist.
Mõnikord tuleb vea esilekutsumiseks luua töölaual võimalikult sarnane olukord sellele, mis esines testimise ajal testirakises. Selleks konstrueerin lihtsa seadme, mis stimuleerib või koormab toote sisendeid või väljundeid selliselt, et viga esile kutsuda. Kogu veatuvastuse protsessi käigus kasutan toote komponentide paigutuse joonist, elektriskeemi, testispetsifikatsiooni ning vajadusel spetsiifiliste komponentide tootekaarte, et kontrollida, kuidas komponent mingis olukorras käituda võib. Kui komponent ei käitu spetsifikatsioonide piires, siis võib ta vigane olla. Mõnikord tuleb ka seda ette, et testisammus olev kliendi poolt määratud limiiidid on kitsamad kui komponendid tegelikult võimaldavad. Sellisel juhul tuleb kliendiga limiidide üle nõu pidada või tuvastada ahelas komponent, mis mõõtetulemust kõige rohkem mõjutab.
Tööpäeva jooksul on mõnusaks vahelduseks ka see, et kohapealses lõunarestoranis pakutakse hommiku- ja lõunasööki, nii ei pea ma linna pealt eraldi söögikohtade jahtimise peale aega kulutama.
Mis on sinu töös enim rahuldust pakkuv?
See hetk, kui keerulise rikke põhjus peale pikka analüüsi lõpuks välja õnnestub selgitada. Paras dopamiinilaks.
Sarnane tunne tekib ka oma hobielektroonikaprojekte nokitsedes. Kui peale pikka konstrueerimist, programmeerimist ja katsetamist mu enda loodud lahendus tööle hakkab, siis see teebki valdkonna minu jaoks huvitavaks.
Millised on sinu töös suurimad väljakutsed?
Olukorrad, kus kogu vajalik tehniline info ei ole kohe kättesaadav. Näiteks tuleb vahel ette, et kliendi dokumentatsioonis ei ole täpselt kirjeldatud, kuidas mõni konkreetne testisamm tegelikult läbi viiakse või millistest tingimustes mõõtmine toimub. Sellisel juhul olen teinud omi loogilisi oletusi, analüüsinud olemasolevat infot ja üritanud seda infot võimalikult hästi rikketuvastuses kasutada.
Kaua oled sel erialal töötanud?
Kui kooliaegset ettevõttepraktikat ka arvestada, siis jookseb seitsmes aasta.
Milliseid oskusi sinu töö nõuab?
Töö nõuab head silmanägemist, keskendumisvõimet, kannatlikkust ja oskust tehnilisi probleeme süsteemselt lahendada. Sageli tuleb sammhaaval planeerida ja teostada mõõtmisi, analüüsida mõõtetulemusi, välistada võimalikke põhjuseid ning jõuda õige järelduseni, miks konkreetne rike tekib.
Oluline osa tööst on ka oskus enda jaoks lahti mõtestada skeeme, spetsifikatsioone ja testikirjeldusi. Kõik vajalik info ei ole alati ühes dokumendis koos, sageli tuleb tervikpilt ise oma peas kokku panna.
Mõnikord tuleb tegeleda ka pöördprojekteerimisega, näiteks olukorras, kus kliendi dokumentatsioon on puudulik või kui hobikorras on endal vaja mõne seadme tööpõhimõttest aru saada ja seda parandada.
Igapäevatöös kasutan erinevaid mõõte- ja diagnostikaseadmeid alates multimeetrist ja laboratoorsest toiteplokist ostsilloskoobi kuni vektoranalüsaatorini välja. Lisaks tuleb vahel oma töö lihtsustamiseks valmistada ka abivaheneid või lihtsamaid testseadmeid.
Selle töö juures on oluline ka lai teadmistepagas alates põhikooli füüsika- ning matemaatikatunnis omandatud Ohmi seadusest ja arvusüsteemidest kuni keerukamate elektroonika- ja mõõtetehnika teemadeni välja.
Miks soovitaksid noortele minna õppima elektroonikat?
Juba sellepärast, et see aitab palju paremini mõista meid ümbritsevat maailma. Tänapäeval on elektroonika kõikjal meie ümber alates kodutehnikast ja autodest kuni tööstuse ja nutiseadmeteni. Pärast õpinguid tekib juba seadmele peale vaadates üsna hea ettekujutus sellest, mis seal sees võib olla ja kuidas ta töötab. Töökohti tekib selles valdkonnas aina juurde, sellepärast muretsema ei pea, et peale õppimist sellele alale töökohti ei ole.
Lisaks annab see eriala võimaluse oma ideid päriselt ellu viia. Kui huvi ja teadmised on olemas, saab ise projekte algusest lõpuni teha alates skeemist ja trükkplaadist kuni korpuse valmistamise ning tarkvarani välja. Samuti on hea praktiline oskus osata ise seadmeid parandada ja probleemidele lahendusi leida.
Minu arvates on elektroonika huvitav just seetõttu, et see ühendab nii loomingulisuse, loogilise mõtlemise kui ka praktilise töö. Iga projekt või rike on omamoodi probleem, millele tuleb lahendus leida. See teebki selle valdkonna põnevaks ja arendavaks.
Noortel soovitaksin juba põhikooli ja gümnaasiumi ajal pöörata tähelepanu reaalainetele, sest tugev matemaatika- ja füüsikapõhi aitab hiljem tehnilistest ja abstraktsetest teemadest palju kiiremini ja lihtsamini aru saada.
Valik Lauri isiklikke projekte:
